See ei peagi ilmtingimata kurbuse tunne olema, vaid lihtsalt selline tühi tunne. Kust see tunne tuleb ja miks ta tuleb? Mida teha kui ta ära ei lähe? Kas tegemist on mingi seitsmenda meele või nö kõhutundega? Kas see on märk, et midagi halba juhtus või on tulemas? Või on see lihtsalt üks suvaline mööduv tunne...?
Ma olen oma 27 eluaasta jooksul kindlalt selgeks saanud, et väga valjult eksisteerib sisemine hääl, mis tahab mulle vahel midagi öelda. Iseasi, kas ma kuulan... Seda nimetatakse ilmselt intuitsiooniks, mis naistel pidi eriti tugev olema. Ühtedel on see paremini välja arenenud, teised ei usu selle olemasolusse üldse. Mina praeguseks hetkeks usun, sest liiga palju on olnud neid olukordi, kus ma eiran seda sisemist häält ning hiljem kahetsen. On hetki, kus ma tunnetan ära, et kindlasti läheb see asi nüüd nii või see inimene käitub selliselt. Samuti, kui ma ise teen nt midagi, mida ma tean, et pole õige, siis loodan küll salaja, et sellele mingit karistust ei järgne. Aga keda ma petan? Igal teol on tagajärg! Igal väljapaisatud sõnal on väga suur ja pikaajaline mõju! Sa kas usud märkide olemasolu igapäevaelus või mitte. Kui usud, siis näed peagi, et seda saab ajaga veel paremini tunnetama õppida.
Minu igapäevaseks mantraks on saanud – Sinu süda teab. Sest ma tean, et kui usaldan ennast ja käitun ümbritseva maailmaga nii, et mul on hea olla, siis läheb kõik hästi!
Kui tabab see imelik igatsuse tunne, mis tekitab südamesse füüsilist valu, siis tuleb suunata kogu energia sellesse, et leida üles see keegi või miski, mis Sinu elust hetkel puudu on. Kui leiad selle üles, asendub igatsus mõnusa rahulolu tundega. Teinekord peab midagi või kedagi oma elust eemaldama, et see mida igatsed, leiaks tee Sinuni!
Mina ei tea, mida tegema pead. Aga Sina tead – kui kuulad oma südamehäält! Sinu süda teab! ♡
Kui süda on rahul, ongi kõik hästi.